Vahepeal on kõik kuidagi nii kiiresti läinud...pole nagu õieti midagi teinud aga ikkagi on aeg koguaeg otsas.
Aga peale õppimise olen jõudnud muudki teha. Sel nädalal käis siis külas Märt, keda oli üle pika pika aja väga hea näha...Me käisime ennast koos süstimas(Verd andmas Märdi sõnavara). Kusjuures seekord toimus kõik palju kiiremini kui viimane kord. Aga ma tulen sealt alati ära ikka hea meelega, selles mõttes on kohe tunne, et olen midagi head ära teinud...see on tegelikult ikkagi kuratlikult hea tunne. Ahjaa ja ma koguaeg arvasin, et mu veregrupp on A Rh pos...Aga tuli välja et ma olen hoopis negatiivne. Ma sain märdi üle ka naerda, et tal ikka äri ei anna oodata. Sama aegselt, kui ta endal verd välja pumpas oli vaja vastu võtta igasuguseid kõnesid:)Ei saanud isegi rahulikult verd anda:)..Ahjaa Märt siis ööbis minu voodis(Tal vedas ikka, sest mina sõitsin neljapäeva õhtul koju ja lubasin tal enda voodit kasutada, see ikka tõeline luksus:))
Nii siis ma avastasin, et ma juba täitsa suur tüdruk....see oli kohutav avastus, kui plaanisin isadepäeva. Meie peres on kombeks seda ikka tähistada lillede ja kingitusega ja koogiga ja see aasta ka täidetud munadega(mu isa lemmik). Kõige selle valmistamise käigus tundsin ma järsku, et ma olen vist täiskasvanu juba...jõhker..
Tegelikult selle nädala jooskul ma olen enda jaoks avastanud nii palju asju...Näiteks tabas mind tunne, et ma olen kõik enda vanad sõbrad kaotanud..Ma ei suhtle nendega enam, nemad ei tunne minust puudust...just kodukandi rahvas...on jäänud ainult mõned üksikus...kahju kahju...Mitte miski pole enam endine, aga selline ongi vist elu, et me kõik muutume ajas ja meie ellu tulevad uued inimesed, kellega aega veeta. Aga hetkel on kuidagi tühi tunne..Mul on küll Kirke ja Katja ja Co. Aga ikkagi Merlet ei ole enam koguaeg minu juures, kes kuulaks mind...Harjumine võtab aega. Nõokaid tegelikult ka ei kohta enam(v.a muidugi mu elukaaslased)millest on ka kahju.
See vist novembrikuune masenduhoog, kus uus ja huvitav saab otsa ja ma taipan, et kõik on jälle muutunud.
Kindlasti on veel palju plaju kirjutada, aga eks ma kunagi võtan selle käsile:9
PS!Mu elust on miskit puudu
P.PS! Üks osa minust on väga õnnelik olenemata sellest, et teine osa on kurb:9