nädalavahetus oli ülivinge, onju...see ei vajagi pikemat selgitust:D

vaikusest nii mõndagi eristab kõrv
ja lahtisest aknast kostavad kasside kambad kes oravat retsivad
küll uni lepitab kõik
saan mängida ajaga, mööda lemmikpaiku uitada
näha salaja kui armas on mu tüdruk kui ta magab
hõljun linna kohal ilma et peaks lendamist oskama
ja sõna “armastus” ei kõlagi eesti keeles enam nii kohmakalt
seekord ma ei teind muusikat ja mis puutub lüürikasse ma seda keelt ei tunnegi
see on lugu mille nahkhiired kuuvalgusele kirjutasid ja rohutirtsud ette lugesid
mind võtab vastu kuu tempel, minu une riik

see on ööarmastajate retk
kild hinge on su kuukulgur
olgu pilv padi ja inglitiib tekk
see juhtub
mind saatmas aint need asjad mis teevad inimese paremaks
kõik ülejäänud ma mõistan ja andestan
tunnen jagada tundeid lahkemalt kartmata neid saada vastu
tunnen rahu olles rahuldamatu
tunnen end lihtsalt nagu üks viisita toon
tunnen luuletada isegi kui piin on mu ainus inspiratsioon
vesta endale mida pole jõudnud mäletada
puudutada, kuulata ja näha mis varem puutamata, kuulmata ja nägemata
see on vabadus ükskõik mis teha vabadusega
need lood ei lõpe jäädes igaveseks saladustena
tahan siin olla koos kõigi ja kõigega, mida tunnistan
ja siis olla kahekesi - mina ja mu muusika, kui külalised lahkuvad
sa mõistad, kui hommikul kõik selgineb
kui miskit pole, ei saand see kaduda vaid jäi kuu templisse


PS! ma hakkan homme tõlgilks:D