Teate kodus on alati hea olla..:)
Täna siis lasin Tartus poole kolmese rongiga jalga.(thank god, mul pole ju reedeti kooli)
Koju jõudes nigu ei teinudki midagi asjalikku. Panin asjad pessu ja rääkisin enda väikevennaga juttu:) Ahjaa ema helistas, siis uurisin kuidas tal läheb ning kunas ta jälle koju jõuab (meie perel on kombeks käia igasugustel konverentsidel). Niih imekiirelt jõudis kätte õhtu ilma, et ma oleksingi suutnud midagi tarka ära teha. Õhtul siis aitasin väiksel venneal õppida ta peab ju homme kooli minema. Ta siis teises klassis juba. Aga ülimalt imelik oli see, et ma jäin hätta loodusõpetusega, tekkis mõte, et juba sellised asjad ära unustanud...õudne vanadus hakkab tulema.. Küsimus, millele ma kaua vastust otsisin oli, et mitme aastane rohttaim on liilia. Matemaatikaga sain peaaegu hakkama...rõhutaksin sõna peaaegu, sest minul tuli sisse ka arvutamisäpardusi, mis oli veel naljakam, siis väike vend parandas mind. Viimaseks aineks oli Eesti keel, kus tuli jutu järgi joonistada pilt, see oli omamoodi tore tegevus. Õppimise lõpuks jõudsime kokku leppele, et homme teeme koos šokolaadikooki(ma õpetan talle turbakooki), siis lähme käime metsas, vaatame, mis seal uut ja võtame koera kaasa, õhtul lähme kuremaale ka veel(kus siis tal ujumistrenn ja pärast saab niisama ujuma minna) ja peaasi oli see, et mina lähen talle kooli järgi:). Homme tuleb siis üks tore päev koos väikese vennaga..oh mind head suurt õde(ego)..Niih võib veel vennakese ära hellitada, aga vahest võib ju;)See on see kui ise oled täiskasvanu ja Sul on selline väike päda, keda saab veel hellitada...Ma olen ta teine ema nagu minu ema tihti ütleb ja see on tegelikult ülimalt armas;)
Ahjaa täna oli veel selline asi, et leidsin Internetist ilusaid ingli pilte ning siis tulii tahtmine joonistada, või siis õigemine maalida...klaasi peale..Sorisin enda kapiotsas ja leidsin ühe sobiva klaasitüki, kuhu peale saigi siis väike ingel joonistatud:) Ja ma avastasin jälle kui nõme on et klaasivärvides pole ilusat roosat, aga ma sain selle rooskatooni lõpuks ikka kuidagi siis kokku segatud(PS! pildi on siis seesamune inglike)..Ma olin juba ära unustanud, kui väga mulle klaasimaale meelidis teha ja nagu välja tuli meedib siiamaani. Ma polegi ammu ise midagi rahulikult teinud, viimased aastad olen õpetanud seda väikestele, ilmaet oleks ise aega saanud. Ja kui iga nädal pead pädade järelt seda korralagedust koristama, igalt poolt kraapima värvi maha, mis kusuures ei ole väga lihtne(egas nad ju siis ei ütle kui see värv maha läheb, ikka alles siis kui ilusti juba mööda lauda laiali nükinud ja kõik ära kuivanud..)Tegelikult mulle meeldis nendega koos teha, tundsin ennast asjaliku ja kasulikuna, eriti kui mõni väike laps tuleb minu juurde ja mainib, et tädi/õpetaja tule aita mul jooni teha ma veel nii väike, et ma ise ei oska. Ja igakord kui ma midagi tegema hakkasin, hakati vaidlema selle üle, kes selle pildi endale saab...oi neid ammuseid aega, kahju, et mul enam ei ole aega nendega tegeled, iseenesest võiks ju olla veel. Ja jällegi siin saab tuua mu väikese venna, kes teeb neid pilte hea meelega:)...Aga kunagi ma hakkan jälle nendega tihedamalt tegelema
Te kõik olete väga kallid:)
Ma siirdun nüüd unemaale ja puhkan ennast homseks päevaks välja:D
kohtumiseni Katu