Teate kodus on alati hea olla..:)
Täna siis lasin Tartus poole kolmese rongiga jalga.(thank god, mul pole ju reedeti kooli)
Koju jõudes nigu ei teinudki midagi asjalikku. Panin asjad pessu ja rääkisin enda väikevennaga juttu:) Ahjaa ema helistas, siis uurisin kuidas tal läheb ning kunas ta jälle koju jõuab (meie perel on kombeks käia igasugustel konverentsidel). Niih imekiirelt jõudis kätte õhtu ilma, et ma oleksingi suutnud midagi tarka ära teha. Õhtul siis aitasin väiksel venneal õppida ta peab ju homme kooli minema. Ta siis teises klassis juba. Aga ülimalt imelik oli see, et ma jäin hätta loodusõpetusega, tekkis mõte, et juba sellised asjad ära unustanud...õudne vanadus hakkab tulema.. Küsimus, millele ma kaua vastust otsisin oli, et mitme aastane rohttaim on liilia. Matemaatikaga sain peaaegu hakkama...rõhutaksin sõna peaaegu, sest minul tuli sisse ka arvutamisäpardusi, mis oli veel naljakam, siis väike vend parandas mind. Viimaseks aineks oli Eesti keel, kus tuli jutu järgi joonistada pilt, see oli omamoodi tore tegevus. Õppimise lõpuks jõudsime kokku leppele, et homme teeme koos šokolaadikooki(ma õpetan talle turbakooki), siis lähme käime metsas, vaatame, mis seal uut ja võtame koera kaasa, õhtul lähme kuremaale ka veel(kus siis tal ujumistrenn ja pärast saab niisama ujuma minna) ja peaasi oli see, et mina lähen talle kooli järgi:). Homme tuleb siis üks tore päev koos väikese vennaga..oh mind head suurt õde(ego)..Niih võib veel vennakese ära hellitada, aga vahest võib ju;)See on see kui ise oled täiskasvanu ja Sul on selline väike päda, keda saab veel hellitada...Ma olen ta teine ema nagu minu ema tihti ütleb ja see on tegelikult ülimalt armas;)
Ahjaa täna oli veel selline asi, et leidsin Internetist ilusaid ingli pilte ning siis tulii tahtmine joonistada, või siis õigemine maalida...klaasi peale..Sorisin enda kapiotsas ja leidsin ühe sobiva klaasitüki, kuhu peale saigi siis väike ingel joonistatud:) Ja ma avastasin jälle kui nõme on et klaasivärvides pole ilusat roosat, aga ma sain selle rooskatooni lõpuks ikka kuidagi siis kokku segatud(PS! pildi on siis seesamune inglike)..Ma olin juba ära unustanud, kui väga mulle klaasimaale meelidis teha ja nagu välja tuli meedib siiamaani. Ma polegi ammu ise midagi rahulikult teinud, viimased aastad olen õpetanud seda väikestele, ilmaet oleks ise aega saanud. Ja kui iga nädal pead pädade järelt seda korralagedust koristama, igalt poolt kraapima värvi maha, mis kusuures ei ole väga lihtne(egas nad ju siis ei ütle kui see värv maha läheb, ikka alles siis kui ilusti juba mööda lauda laiali nükinud ja kõik ära kuivanud..)Tegelikult mulle meeldis nendega koos teha, tundsin ennast asjaliku ja kasulikuna, eriti kui mõni väike laps tuleb minu juurde ja mainib, et tädi/õpetaja tule aita mul jooni teha ma veel nii väike, et ma ise ei oska. Ja igakord kui ma midagi tegema hakkasin, hakati vaidlema selle üle, kes selle pildi endale saab...oi neid ammuseid aega, kahju, et mul enam ei ole aega nendega tegeled, iseenesest võiks ju olla veel. Ja jällegi siin saab tuua mu väikese venna, kes teeb neid pilte hea meelega:)...Aga kunagi ma hakkan jälle nendega tihedamalt tegelema
Te kõik olete väga kallid:)
Ma siirdun nüüd unemaale ja puhkan ennast homseks päevaks välja:D
kohtumiseni Katu

nädalavahetus oli ülivinge, onju...see ei vajagi pikemat selgitust:D

vaikusest nii mõndagi eristab kõrv
ja lahtisest aknast kostavad kasside kambad kes oravat retsivad
küll uni lepitab kõik
saan mängida ajaga, mööda lemmikpaiku uitada
näha salaja kui armas on mu tüdruk kui ta magab
hõljun linna kohal ilma et peaks lendamist oskama
ja sõna “armastus” ei kõlagi eesti keeles enam nii kohmakalt
seekord ma ei teind muusikat ja mis puutub lüürikasse ma seda keelt ei tunnegi
see on lugu mille nahkhiired kuuvalgusele kirjutasid ja rohutirtsud ette lugesid
mind võtab vastu kuu tempel, minu une riik

see on ööarmastajate retk
kild hinge on su kuukulgur
olgu pilv padi ja inglitiib tekk
see juhtub
mind saatmas aint need asjad mis teevad inimese paremaks
kõik ülejäänud ma mõistan ja andestan
tunnen jagada tundeid lahkemalt kartmata neid saada vastu
tunnen rahu olles rahuldamatu
tunnen end lihtsalt nagu üks viisita toon
tunnen luuletada isegi kui piin on mu ainus inspiratsioon
vesta endale mida pole jõudnud mäletada
puudutada, kuulata ja näha mis varem puutamata, kuulmata ja nägemata
see on vabadus ükskõik mis teha vabadusega
need lood ei lõpe jäädes igaveseks saladustena
tahan siin olla koos kõigi ja kõigega, mida tunnistan
ja siis olla kahekesi - mina ja mu muusika, kui külalised lahkuvad
sa mõistad, kui hommikul kõik selgineb
kui miskit pole, ei saand see kaduda vaid jäi kuu templisse


PS! ma hakkan homme tõlgilks:D

Vahepeal on kõik kuidagi nii kiiresti läinud...pole nagu õieti midagi teinud aga ikkagi on aeg koguaeg otsas.
Aga peale õppimise olen jõudnud muudki teha. Sel nädalal käis siis külas Märt, keda oli üle pika pika aja väga hea näha...Me käisime ennast koos süstimas(Verd andmas Märdi sõnavara). Kusjuures seekord toimus kõik palju kiiremini kui viimane kord. Aga ma tulen sealt alati ära ikka hea meelega, selles mõttes on kohe tunne, et olen midagi head ära teinud...see on tegelikult ikkagi kuratlikult hea tunne. Ahjaa ja ma koguaeg arvasin, et mu veregrupp on A Rh pos...Aga tuli välja et ma olen hoopis negatiivne. Ma sain märdi üle ka naerda, et tal ikka äri ei anna oodata. Sama aegselt, kui ta endal verd välja pumpas oli vaja vastu võtta igasuguseid kõnesid:)Ei saanud isegi rahulikult verd anda:)..Ahjaa Märt siis ööbis minu voodis(Tal vedas ikka, sest mina sõitsin neljapäeva õhtul koju ja lubasin tal enda voodit kasutada, see ikka tõeline luksus:))
Nii siis ma avastasin, et ma juba täitsa suur tüdruk....see oli kohutav avastus, kui plaanisin isadepäeva. Meie peres on kombeks seda ikka tähistada lillede ja kingitusega ja koogiga ja see aasta ka täidetud munadega(mu isa lemmik). Kõige selle valmistamise käigus tundsin ma järsku, et ma olen vist täiskasvanu juba...jõhker..
Tegelikult selle nädala jooskul ma olen enda jaoks avastanud nii palju asju...Näiteks tabas mind tunne, et ma olen kõik enda vanad sõbrad kaotanud..Ma ei suhtle nendega enam, nemad ei tunne minust puudust...just kodukandi rahvas...on jäänud ainult mõned üksikus...kahju kahju...Mitte miski pole enam endine, aga selline ongi vist elu, et me kõik muutume ajas ja meie ellu tulevad uued inimesed, kellega aega veeta. Aga hetkel on kuidagi tühi tunne..Mul on küll Kirke ja Katja ja Co. Aga ikkagi Merlet ei ole enam koguaeg minu juures, kes kuulaks mind...Harjumine võtab aega. Nõokaid tegelikult ka ei kohta enam(v.a muidugi mu elukaaslased)millest on ka kahju.
See vist novembrikuune masenduhoog, kus uus ja huvitav saab otsa ja ma taipan, et kõik on jälle muutunud.
Kindlasti on veel palju plaju kirjutada, aga eks ma kunagi võtan selle käsile:9
PS!Mu elust on miskit puudu
P.PS! Üks osa minust on väga õnnelik olenemata sellest, et teine osa on kurb:9

blogindus

Okou....
Teate ma sattusin ka selle ohvriks.
Tegelikult ma arvan, et see on omamoodi tore ajaviide või kuidas:)
Tuli äkki mõtte, et ma ei saa ju olla halvemad, kui teised. See on see massiterror:(
Aga eks seda ole nähe kui tihti mul on tuju siia midagi kirjutada, aga kui asi väärt on siis kindlasti:)
Mis ma ikka sellest blogindusest pikalt jahun. Parem ilusat õhtut:)
PS! Põletage palju küünlaid, sest see teeb südame soojaks ja veetke koos kallitega aega, sest koguaeg ei pea ju tormama, nautige elu, sest see on seda väärt:)